Valli külas volbriööl ringi jalutades ei saanud jääda märkamata, kui paljudel inimestel olid näomaalingud. See lisas õhtule hirmuäratavat õhkkonda, sest enamik maalingutest kujutas ämblikuvõrke või lihtsalt ämblikke. Näomaalingute joonistamise eest hoolitses Gerly Algpeus. Ta ütles pärast üritust, et arvepidamine läks kiiresti sassi. Soovijaid tuli järjest ning lõpuks ei olnudki päris selge, mitu maalingut ta õhtu jooksul tegi. Gerly on pärit Järva-Jaanist ning Valli küla ja kogu lähiümbrus oli tema jaoks uus piirkond. Volbriööd kutsus teda just sinna tähistama Ülle Seervald, kelleganad on kursusekaaslased. “Kui tavaliselt tuleb teha näomaalinguid liblikatest, siis seekord oli rohkem ämblikke ja ämblikuvõrke,”
rääkis Gerly. Kuna ta oli oma tööga nii ametis, ütles ta, et palju aega ringi jalutamiseks ja ümbruskonnaga tutvumiseks ei jäänudki. “Silmanurgast jõudsin jälgida, mis mujal toimub. Kui pärast sain natuke ringi liikuda, ostsin paar kreemi,” rääkis ta. Kokkuvõttes ütles Gerly, et üritus jättis positiivse mulje. “Mulle meeldis sealne kogukond ja inimesed. See oli armas. Igalpool ei ole päris nii. Kogukond võib olla küll, aga päris sellist tunnet kõikjal ei teki. Teinekord tahaksin mõnele üritusele tagasi tulla küll,” sõnas Gerly. Volbriöö tähistamine seostub ennekõike nõidadega. Kohalikku nõiduslikku atmosfääri kiitis ka Metsakohviku perenaine Signe Haggi. “Järvakandi mõisa küün on juba ise mõnusa atmosfääriga koht. Tean, et Valli külas on ka aktiivne kogukond,”
rääkis ta. Ka varem on ta seal oma metsakohvikuga käinud. Ta ütles, et Ülle Seervald on teda kutsunud sinna kodukohvikute päevale. Kui palju õhtu jooksul Metsakohvikust kliente läbi käis, ongi raske öelda. Kui mingit numbrit välja pakkuda, ütles Signe Haggi, et sadakond klienti käis sealt ikka läbi. Kui Metsakohvik neli aastat tagasi Lau külas alguse sai, pidi see esialgu olema ühekordne ettevõtmine. Välja kukkus aga nii hästi, et ka hiljem on teda kutsutud seda üles seadma. Signe Haggi ütles, et kohvikupidamise kõrvalt ta väga palju ise ringi käia ei saanudki. Sellest on kahju, sest üks soov oli tal külastada pendlikeerutajat. Sinna ta seekord ei jõudnud. “Vahva melu oli seal ja mulle meeldis see ka, et ukraina naised sealt läbi käisid,” rääkis Haggi.
Artikkel on võetud Raplamaa Sõnumitest